Teljelugu ehk minu uued nunnukad :)

Anny üks unistusi on täitumas.

Lõplikust rahulolust lahutavad kangareha, sidusus, nipet näpet puidust pisiasju...

Laupäeval, 26.06, käisime Lihulas kangastelgedel järgi. :) Tänu toredale kursusekaaslasele, sain ma Rootsist tulnud kasutatud teljed väga odavalt. Võiks öelda, et peaaegu ilma rahata ;) (kui võrrelda netis muidu nähtud hindadega).

Teiseks pean tänama oma onu, kes telgi trantsportis, järelkäru muretses ja töölt vaba päeva võttis. Sellistel ilusatel päiksepaistelistel päevadel on talupidajatel lausa patt põllult eemal olla, seepärast hindan kõrgelt tema vastutulekut. :)

Siis kui me telgede osasid kärule tõstsime, vaatasin murelikult, et ma ei silma kuskil vipiraami ja vippe. Kuna teadsin, et teljed on tulnud Rootsist, siis olin kindel, et nendel peavad vipid olema. Maateljed (ilma vippideta) olid ju vaid Eestis levinud. Enda aruga ei osanud arvatagi, et Rootsist tulnud teljed saavad olla miskit muud, kui kiriteljed. Kuid pean tunnistama oma eksimust. Saavad ikka küll olla. Selles ma veendusin aga hiljem.

No ei suutnud rahus olla, pidin kohe hakkama telgi kokku panema. Kahekesi meil see õnnestus ka. Vippe ma ei leidnudki ja olin väga mures, kuid rahulikult olemasolevaid juppe uurides ja loogiliselt asju võttes, märkasin, et tundmatud „sarved“ polegi sarved, vaid see osa telgedest, mida ma nii paaniliselt otsinud olen. Lihtsalt olin liiga kinni oma kinnisidees, et tegu on kiritelgedega. Asetasin „sarved“ õigesse kohta ja lükkasin sarvekesed alla ning voilaa, tegu oleks justkui maa tüüpi telgedega. Imestasin, muhelesin ja mõistatasin. Niite ja vaheldajate... osale ma pihta ei saanud. Koht kuhu vaheldajaid panna justkui oli, kuid vaheldajaid ei näinud ma kuskil. Olid küll sarnased aukudega kepikesed, kuid need polnud ikka päris need. Andsin lõpuks alla ja otsustasin, et uurin kodus asja lähemalt.


Kõige vanemat „Kangakudumise käsiraamatut“ uurides jõudsin järeldusele, et tegu on ketradega kirikangastelgedega. Minu kahjuks pole ma sellist tüüpi telgedega kokku puutunud. Sidus peaks olema sarnane maatelgede omale ehk siis vaheldajaid justkui pole. Raamatus on öeldud, et on ühed vaheldajad ja vippide asemel nööritakse niied ketradega. Kuidas ja kuhu ja mis moodi ma need vaheldajad panema pean... see osa on hetkel udune.


Esimese hooga vaadates on puudu kangareha ja soaraami üleval hoidmiseks mingi osa. Pole piiritsaid, kangapingutajat jm vidinaid. Pinki ka pole. Õnneks on aga niisikuid kaks komplekti. Vanemad on peal, kuid nendest paljud on katkised. Arvatavasti vahetan ma nad uuemate vastu ümber.
Kõige õnnelikum olen ma aga selle üle, et kaasas oli suga. Ma loodan, et see sobib soaraami ja sellega saab kaltsuvaipu, sõbasid ja suurrätte kududa. Suga on nr 30.

Selline suurepärane uudis siis. Ma olen siiani nii õnnelik ja mõtted on vaid telgede juures. :)

Mõtlen veel, et 2010- tiigri aasta- on olnud üpris kummaline (umbes nagu lubatigi). Esimese kuue kuuga on täitunud minu neli unistust. On olnud tosin väiksemat tagasilööki ja paar suurt, pidevalt on küll üks kirves kuklas, kuid siiani olen alati viimasel hetkel selle löökide eest suutnud kõrvale hüpata. Kui viimased kuus kuus lähevad samas tempos, siis on täitsa võimalik, et täituvad nii mõnedki ihaldatud soovid, mida ma viimasel ajal väga soovinud olen. Võimalik, et tuleb ka nutusemaid aegu, kui senised olnud on. Kõik on võimalik. Anny usaldab oma kaitseinglit ikka veel ja teab, et keegi... kuskil... millegi pärast ei lase teha selliseid otsuseid, mis oleksid mulle kahjulikumad, kui need, milleni ma jõudnud olen. Viimase kuu jooksul, olen mitmeid kordi, pidanud tõdema, et tuleb oma südamehäält kuulata, sest see on õige. Täpselt nii ongi. Need otsused, mis olen teinud teiste soovituste järgi on mulle kahju toonud ja need, mida oma sisetunde järgi on kokkuvõttes ainult head toonud. 2010 aasta suvi on mulle otsustamise ja järelemõtlemise aeg. Võimalik, et valitud tee on küll õige ja just see minu tee. Täiesti võimalik (ja enne olingi selles nii kindel). Kuid nüüd ei ole ma enam kindel. Aina rohkem hakkab tunduma, et see pole nii. Unistustes on tore elada, kuid kui miski muutkui püüab näidata, et „see pole see“, siis hakkadki oma valikus kahtlema. Sõltun oma emotsioonidest, tervislikum on anda alla ja mõelda selge peaga.

Ahh, rõõmustamisest telgede üle jõudsin jälle mõtiskluste ja kahtluste juurde. Tüüpiline mina. ;).

Soovin aga, et võimalikult ruttu jõuaksin telgedega sinnamaani, et saaks valmis mu esineme vaip. Esimene päris oma telgedel :D.