14 February, 2018

Sõbrad

On ikka kindel tunne küll, kui lisasilmapaar alati valvel. Muidu ma poleks märganudki, et naabrite juures meie tegevust jälgitakse :D. Simmu aga kohe märkas, et seal on liikumist. Et peab viisakalt end üleval pidama kui aias möllame. 


Just selline see sõprus ju ongi. Kui ise ei märka, siis on keegi, kes märkab ja juhib tähelepanu olulistele asjadele ;).

Või siis on alati keegi pehme ja nurruv võtta, kui vaja "nurruteraapiat".



Esimesed triibulised

... mitte päris ;) , aga selle aasta esimesed kolm triibulist kaltsuvaipa sai küll telgedelt võetud.

74 x 240 cm

74 x 234 cm

73 x 190 cm

11 February, 2018

Vidinad

 Siis kui näpud sügelevad...


Punane hunt


" Punane hunt"
Autor: Liza Marklund 
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Lehekülgede arv: 326
Kirjastus: Varrak

Aasta: 2011
Pilt internetist


„ Ajakirjanik Annika Bengtzon uurib parajasti üht ammust terroriakti, kui ta kuuleb, et sama juhtumiga tegelnud teine ajakirjanik on tapetud, autoga alla aetud. See surm ei jää ainsaks ning igale uuele mõrvale eelnevad kirjad, mis saadetakse tapetu sugulastele. Annika saab vähehaaval aru, et jõhkratel mõrvadel on otsene seos looga, mida ta ise parajasti kirjutab, kuid ta mõistab ka, et taganeda pole enam võimalik – ta peab teada saama, mis või kes on mõrvade taga, isegi kui ohtu satub tema enda elu. „

Kahtlemata põnev raamat. Samas väga mõnus lugemine mu jaoks polnud. Peamiselt kahel põhjusel. Esiteks mulle isiklikult meeldivad lühemate peatükkidega raamatud rohkem, kui selles raamatus olnud väga pikad peatükid.  Lihtsalt selline kentsakas komme, et pean peatüki lõpuni lugema, enne kui uinun. Selle raamatu puhul võitlesin peatükkide lõpus ikka täiega unega . Teiseks nagu aru saan, siis kirjaniku teistest raamatutest on reporter Annika Bengtzon juba tuttav tegelane. Ma kahjuks pole neid eelnevaid raamatuid lugenud. Võimalik, et see mõjutas natuke lugemist. Midagi jäi nagu puudu või siis oli üle . Ei teagi. Igatahes ei suutnud tegelasi lõpuni mõista ning väga neile kaasa millegipärast elama ka ei kiskunud. Ise mõtlen, et targem ikka oleks olnud alustada Annika Bengtzoni sarja esimesest raamatust, mitte viiendast .
Meeldis, ei meeldinud? Ikkagi meeldis! Mulle lihtsalt meeldivad veidi hullud tegelased ning Annika (kelle nimi on peaaegu sama mis minulgi) oli just selline.

04 February, 2018

Katki

32. Raamat ühesõnalise pealkirjaga.
" Katki "
Autor: Tea Lall
Lehekülgede arv: 287
Kirjastus: Tänapäev
Aasta: 2015


„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega...“

Vapustav, kuidas see raamat mind endasse tõmbas. Raamatu alguses olid tunded vaoshoitumad. Kuna leidsin sarnasust aina rohkem loetud ridadelt, siis loetu mõjus kuidagi isiklikult. Autor, läbi peategelase, kirjutab lahti tundeid, mida näiteks mina ei oska sõnadesse panna. Jah, ma sain loetust midagi sellist, mida olen ammu igatsenud. Mõistmist. 
Siis kui Ragne leidis Milvi märkmiku, läks tegevus särinal käima. See särin tegi minugi lugemise tempo kiiremaks. Jah, võib julgelt öelda, et lugesin just raamatut, mis ootas, et selle leiaks ning naudiks seda mida raamatul öelda. Siiralt imestan taaskord, kui hästi oskab Tea Lall kirjutada. Minu puhul vist on tegu kirjanikuga, kelle teoseid võiksin pimesi lugema asuda ja pettuma ei peaks.

Üks raamatust läbi käiv teema on meie tehtavad otsused, mis kõrval olevatele inimestele võivad tunda mõistmatud. Mulle tundub, et need inimesed, kes julgevad teha mõne mitteloogilise otsuse (kuulates siis enda südame või mõistuse häält või lihtsalt tunda, et nii on õige) on väga tugevad inimesed. Vastuvoolu ujuda on alati raskem, kui üldise vooluga nähtamatult kaasa voolata. Just nimelt see kaitsev nähtamatus kaob, kui teha midagi sellist, mis võib tunduda jabur. Nagu Ragne, kes lahutas mehest, kes oli omaeti ideaalne partner Ragne taolisele inimesele. Aga Ragne elu elab siiki vaid tema ise. Oma tunnetega toime peab tulema tema ise. Rahuolutunne. See on tunne, mis ületab kõik muu mugavuse. Ragne on tubli, et julges valida midagi enamat, kui seda on mugavus.

„Ära armasta mind enam“ ja „Katki“... tahaks neid võrrelda, aga ei saa. Kuigi teemad mõlemas raamatus on kurvad ja rasked, siis on need raamatud ikkagi kuidagi piisavalt erinevad, et võrreldes jääksin jänni. Mõlemad on suurepärased. Mõlemad liigutavad lugejat. Mõlematele annaksin viis punkti viiest, aga erinevatel põhjustel. Kimbatus on vist selle seisundi nimetus, mis mind valdab, kui kipuks neid kahte suurepärast raamatut võrdlema. Nii, et parem ei teegi seda. .

„Katki“ ilmselt saab üheks raamatuks, mida ikka ja jälle lugema hakkan.

„Katki“ tõi ka pisarad silma, aga hoopis teistel põhjustel, kui teised viimasel ajal loetud raamatud.


„Aga ma olen olnud õnnelik. Ja õnn ei ole lihtsalt tunne. See on midagi enamat, nagu oleks sünnitaja ja sündinu ühes kehas.“

„ Ja ühtäkki sai Ragnele selgeks armastuse valem. See pole midagi uut. See oli ammutuntud energia jäävuse seadus – armastus nagu energiagi ei teki ega kao vaid muundub ühest liigist teise või kandub ühelt kehalt teisele. Armastus on ajas muutumatu suurus. See on kõikjal ja kogu aeg olemas, isegi kui me seda ei näe.“

Märkmikud



Loomad on lahti, loomad on lahti...


Rebased, öökullid, kitseke ja liblikas... on leidnud tee märkmikutele :).

A5 suuruses, ruudulise ja valge sisuga.






03 February, 2018

Sojavaha purgiküünlad




Katsikuks kaardid


Iga laps on emale kalleim aare,
justkui kaunis oaas kõrbesaarel.
Ta suu, väiksed pihud ja süütud silmad,
toovad suurt rõõmu, kui sünnib ta ilma.


Suuremad 10 x 19 cm.




Väiksemad 10 x 15 cm.




31 January, 2018

JAANUARI KOKKUVÕTE

Lugemisaasta 2018
JAANUARI KOKKUVÕTE

Aasta esimene kuu oli edukas. Lugesin 11 raamatut. Neist üks oli pettumus (selleks oli „Maali mulle vikerkaar“), aga ülejäänud head elamused. Vaieldamatult parim (jahmatavam) oli „44. laps“. Kuid sügavalt liigutas ka „Ringkäik Oscariga“.

See aasta osalen lausa kahes lugemise väljakutses. Üheks on FB grupi põhiväljakuse ja teiseks 12 teemakuu väljakutse. Jaanuari teemaks TALV; KÜLM; LUMI. Minu loetud raamat selle all oli „Jõulud neljandal tänaval“

Teisest väljakutsest sai loetud 8 teemat, mille all 9 raamatut. Lugeda veel 45 teemat.

Olen jaanuaris loetuga väga rahul. Palju mõnusaid elamusi.



Numbrites:
  • loetud 11 raamatut
  • 2650 lehekülge
  • 5 riigi kirjandus
  • 6 kirjastuse teosed

Loetud raamatud (sulgudes olen püüdnud järjestada meeldivuse järgi):


Raamaturiiulisse lisandusid mõned head raamatud raamatuvahetuse kaudu ja ERSENIst ostetud.

Raamatuvahetuse saak

Ersenist

30 January, 2018

Tassiküünlad

Küünlavalgust nautida ja küünlavalgust ise teha on selline kirjeldamatult mõnus tunne.
Ma aina tahan ja tahan seda tunnet kogeda.
:)






Puud

Iga aastane kohustuslik postitus sellest, kuidas saabusid puud. :D 

Kenasti saabusid. 
Kui Simmu õue lasin, siis ta kohe haaras ühe oksa ja näitas, kui kiiresti ta puud kõik riita laoks. Andku perenaine ainult selleks käsk kätte ;). 




Ei suutnud valida kummat pilti siia postitada. Panin postitusse siis mõlemad. Veidi lõbusam Simmu ja tähtsa näoga Simmu.
Muide... Simmu teab täpselt mida teha, kui Anny teda pildistada tahab. Siis tuleb selline tähtis pilk ja vaade kaugusesse (nagu teisel pildil).


Pulmateemalised rahataskud

Valmistun vaikselt hooajaks ;).





27. Kaks raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.

    27. 2 raamatut, mille pealkirjad osaliselt kattuvad.


    " 44. laps"
    Autor: Tom Rob Smith
    Tõlkija: Matti Piirimaa
    Lehekülgede arv: 448
    Kirjastus: Tänapäev
    Aasta: 2010
Stalini Nõukogude Liit on ametlikult paradiis, mille kodanikud elavad kuritegusid pelgamata. Tegelikult kardavad nad üht: kõikvõimsat riiki. Seda süsteemi kaitseb idealistlik julgeolekuohvitser, sõjakangelane Lev Demidov, kes usub seaduse raudset rusikat. Aga kui mõrvar tapab takistamatult ning Lev söandab juhtunut uurida, siis alandatakse kuulekat riigialamat ametis ja ta satub põlu alla. Ainult naine toeks, võitleb Lev eesmärgiga avastada vapustav tõde mõrvarist – ja riigist, kus “kuritegevust ei eksisteeri“.“

See raamat vapustas mind korralikult. Ühelt poolt on tegu hästi kirjutatud ja paeluva krimilooga, see hakkab nagu kibe sibul kiht kihilt kooruma. Heale krimkale kohaselt on lugedes pidevalt süda paha ;). Lisaks juurdlesin 283 lehekülge selle üle, et miks on raamatul just selline pealkiri. 283-dal leheküljel see selgus. Selguma hakkasid ka teised segaseks jäänud asjaolud ja kiskus veelgi põnevamaks. Muidugi oli väga põnev ka eelnevalt loetu. Teiselt poolt on see raamat nii reaalne, sest selline elu, mis raamatus taustaks, Stalini Nõukogude Liidus oligi. Kõikjal nuhid, pidev oht, silmakirjalikkus, piinamised, süütult süüdimõistetud jne. See võigas lugu toimub üdini mädas ühiskonnas, kuid selline ühiskond toona oligi reaalsus. Selles raamatust saab suhteliselt selge pildi selles, kuidas pidi siis elama, et ellu jääda. Raamat lõppeb siiski helgel noodil.

Raamatut lugedes on tunda, et autor on teinud korralikku eeltööd, sest see kõik oli nii tõetruu. Kordagi ei tekkinud kõhklevat tunnet. Tegelikult ei tekkinud sellist hetkegi, et saaks järgi mõelda. Lugu lihtsalt haaras endaga kaasa ja oli väga tempokas. Vahepeal lausa nii tempokalt, et oleksin soovinud palju kiiremini edasi liikuda, kui silmad jõudsid teksti haarata.

Kindlasti ei julge seda raamatut soovitada kõikidele lugejatele. Isegi mõrvalugude austajatele võib see olla nõksa liiast. Igatahes mina midagi sellist (imelik on öelda, nii head) veel lugenud polnud. Või siis pole ükski teine raamat mulle nii mõjunud.


" Seltsimees laps"
Autor: Leelo Tungal
Lehekülgede arv: 216
Kirjastus: Tänapäev
Aasta: 2008


Mõni laps on sündimisest peale hea ja eeskujulik. Heal ja eeskujulikul lapsel ei vaju kunagi põlvikud lonti, ei tule tutipael lahti, ei teki jutid varvaste vahele ega lähe sandaalid valepidi jalga. Eeskujulik laps ei karda pimedust, äikest, kanakulli, kolhoosi pulli ega mundrimehi. Eeskujulik laps ei hakka naerma, kui tal on suu suppi täis, ei songi pudrutaldrikus ega jäta potile minemist viimase minuti peale. Üldse ei juhtu temaga kunagi midagi sellist, mis teeks häbi või tekitaks kurba meelt. Eeskujulik laps oleks hea olla.
Minuga juhtub ju kogu aeg midagi sellist, millest heal ja eeskujulikul lapsel pole aimugi.
Leelo Tungla isiklike mälestustega läbipõimunud raamat on mõeldud nii täiskasvanutele kui ka lastele. Kõige parem oleks, kui täiskasvanud lastele seda raamatut ette loeks ning selle üle arutlemiseks aega leiaks.“

Olen seda raamatut kunagi küll juba lugenud, kuid kuna teema aktuaalne, siis võtsin uuesti ette. Sugugi ei kahetse. Raamat on nii mõnusa käekirjaga kirjutatud. Tekitab erilise tunde, kuigi raamat räägib valusast ja raskest ajajärgust. Ei tundu aga sugugi sellisena. Ilmselt seetõttu, et lugu jutustab end läbi lapse silmade. Läbielatu on pehmemas kuues, kui ilmselt juhul, kui sama lugu jutustaks täiskasvanuna läbielanud Leelo.


    * sugugi ei plaaninud just neid raamatuid siia teemasse, kuid juhuslikult märkasin ühist osa pealkirjas. Kui nüüd aus olla, siis sarnasus oli isegi sisu puhul (see valus aeg, kus kellelegi silma jäädes või kadedust/viha tekitades, said „pileti Siberi rongile“ :( ). Mulle meeldivad väikesed juhused. Miks mitte! Saagu siis need raamatud siia väljakutse punkti alla. Muide, „Seltsimees laps“ oli plaanitud kohe järgmise punkti alla. :P 28. Raamat, mille põhjal tehtud film linastub 2018.

28 January, 2018

Retseptiraamatud

Sattusin taas veidi hoogu ja valmisid ruudulise ning valge sisuga retseptiraamatud. :)