18 August, 2017

Tensha pärlitega helkivad ripatsid

Tensha pärlid on lummalavalt kaunid. Olen tegelikult neid imetlenud täpselt niikaua, kui töötan käsitööpoes. ;) Nüüd andsin lummusele järgi ja tegin nendega helkivaid ripatseid.









Minu Prantsuse Guajaana

" Minu Prantsuse Guajaana"
Autor: Sergei Põlme
Lehekülgede arv: 256
Kirjastus: Petrone Print
Aasta: 2015
Pilt Rahva Raamatu lehelt.


" Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks.
See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda. "

Jumaldan rohelist värvi. Ilmselt seepärast raamatukogu riiulist just selle raamatu kasuks otsustasin. Valik oli kümnesse, sest mulle see "Minu" sarja raamat väga meeldis. V.a. pildid madudega . Kõik muu oli paeluv ja huvitav lugemine. "Minu Alaska" järel teisel kohal selle sarja raamatutest (olen lugenud tegelikult vaid nelja).
Kuna ilmselt mitte kunagi ja ühegi ähvarduse sunnil sellisesse kohta ei satu, siis oli mõnus saada raamatu näol siiski osa sealsest keskkonnast. Autor kirjutas ladusalt ja tundus sümpaatne.

Rahataskuga kaardid






09 August, 2017

Huntide hellus

" Huntide hellus "
Autor: Stef Penney
Tõlkija: Bibi Raid
Lehekülgede arv: 475
Kirjastus: Pegasus
Aasta: 2008



„Kanada, 1867. Lund ja jääd täis tundra serval valmistub üks naine asuma rännakule, mis muudab kogu ta elu.Sellal kui talv oma külma haaret üksildase ja isoleeritud Dove Riveri ümber koomale tõmbab, on üks mees julmalt tapetud ja seitsmeteistaastane poiss jäljetult kadunud. Surnud mehe hüti juurest algavad jäljed viivad põhja poole metsa ja selle taga laiuvasse tundrasse. Kohaliku mehe vägivaldne surm meelitab külakesse nii ajakirjanikke, Hundsoni Lahe kompanii ametnikke, trappereid kui ka kaubitsejaid – kuid kas nad kõik tahavad mõrva lahendada või seda hoopis enda huvides ära kasutada?Üksteise järel asuvad otsijad Dove Riverist teele, ajades jälgi üle hüljatud maastiku, mis on koduks vaid metsloomadele, hulludele ja põgenikele, otsides kes mõrvarit, kes oma poega, kes kaht seitseteist aastat tagasi kaduma jäänud õde, kes unustusse vajunud Ameerika põliselanike kultuuripärandit – enne, kui lumi langeb ja mineviku jäljed igaveseks enda alla matab „

Taas üks raamat, mille kaanekujundus võlus mind tohutult ja sellest ka soov sisuga tutvust teha. Õnneks selle raamatu puhul meeldis sisu samavõrd . Sarnanes „Mees, kes jäi ellu“ sisule, kuid tegelasi oli rohkem. Nende minevikku ja olevikku jälgida üsnagi põnev. Lugu ise kulges rahulikus tempos, kuid kindlasti mitte igavalt. Keskmeks on mõrv, kuid seda vürtsitavad hoopikski inimestevahelised suhted ja muidugi loodus. Selle kirjeldamisega polnud autor tagasihoidlik. Kirjeldused lummasid ja tekitasid kauneid kujutluspilte. Veidi hakkas külm, sest tegevus toimub vägagi külmal ajal (raamat sobiks väljakutse 12. punkti alla, samuti 6. punti alla, kahjuks mul on seal juba raamatud olemas ja seepärast ei saa seda raamatut väljakutse alla panna).
Raamat meeldis, julgen soovitada! 

NB! Tegelikult oli raamatut raske lugeda. Sõna otseses mõttes, oli raske käes hoida, sest tegu on küllaltki paksu teosega. 

05 August, 2017

Südamega tehtud ;)





Dewey Readmore Books




46. Raamat, mille kaanepildil on raamat.
" Kuulus raamatukogukass Dewey "
Autor:Vicki Myron ja Bret Witter
Tõlkija:Kärt Merilain
Lehekülgede arv: 280

Kirjastus: Kunst
Aasta:2009




„Ühel külmal jaanuarihommikul leiab Vicky raamatukogu uksele kinnitatud tagastamiskastist üdini külmunud kassipoja. Talle pannakse nimeks Dewey Loerohkem Raamatuid ja raamatukogust saab tema kodu rohkem kui 19 aastaks.
Dewey lummab linnarahvast oma armsa, kiinduva ja malbe loomuga, ennekõike hämmastab aga inimesi tema imeline kuues meel – ta tunneb alati eksimatult ära, kes vajab tema lohutavat lähedust parasjagu kõige rohkem.
Dewey kuulsus aina kasvab, temast saab lausa turismiatraktsioon, staar, keda tullakse vaatama lähedalt ja kaugelt, keda tuntakse teises ilma otsaski.“

Oh, see raamat tekitas tunnete tornaado . Raamatu lõpuosa oli raske lugeda, sest silmad vees. Mainin kohe alguses ära, et raamat meeldis mulle ikka niiväga, et kindlasti tahaks teda oma isiklikku raamaturiiulisse saada (lugesin raamatukogust laenutatud raamatut). Saan aru, et tegu ei olnud eneseabi raamatuga, kuid mind mõjutas loetu väga sügavalt. Justkui oleks isegi külastanud Spenceris olevat raamatukogu ja kohtunud Deweyga. Saanud osa tema seltskonnast ja silitanud karvast kasukat. Ilmselgelt kassiarmastajana kuuluks minagi linnakese selle osa hulka, kes armastas raamatukogukassi Deweyd.

Üheltpoolt see raamat pani tunded möllama, teiseltpoolt andis hingerahu. Hmm, tegelikult on raske neid tundeid sõnadesse vormistada. Sellel raamatul lihtsalt oli mulle mõju . Tunnen seda! Ilmselt jääb raamat veel kauaks meelde. Aitäh juhusele, kui otsisin väljakutse teema alla sobivat raamatut ning nunnu kiisu võlus ning raamatukogus see raamat kenasti mind ka riiulil ootamas.

Alguses tundus selline nunnu ja armas hüljatud kassipoja päästmise lugu. Lugedes edasi aga koorus välja midagi palju rohkemat. See ei ole ainult Dewey lugu. See on ka linna kujunemise ja selle elanike lugu. Dewey emme (raamatukogujuhataja Vicki), tema tütre ja pere lugu. Ja väga paljude raamatukogu külastajate lugu, keda kõiki mõjutas Dewey tähelepanelikkus ja armastus.

Jah, kassid on võrratud ja nende võrratute karvaste olevuste seas on väga erilisi isendeid. Minu meelest on väga tore, et on vaevaks võteud ja kirjutatud neist raamatuid. Dewey lugu ei ole ilukirjanduslik. Vicki kirjutan Dewey loo siiralt nii nagu tema silmis see kõik oligi. Ja ma olen väga rõõmus, et ta nii siiralt ja ausalt selle kirja on pannud.


Raamatus oli üks tabav lause, „ isegi kui asjad läksid hästi, ei läinud nad kunagi kergelt“. Jah, tõsi! Olen kogenud!
Pilt Dewey kodulehelt. 


03 August, 2017

Moos

Mustika, mustasõstra ja meloni moos. Viimane sai potti pandud seepärast, et üks melon oli juba üsna kaua vesise muljega ja ei tahtnud raisku lasta. Tervislikel põhjustel ei julgenud süüa (hambavalu).

Mmmm, talvel hea maiustada :).



02 August, 2017

Hetked

 Siis kui juhuslikult, ühelt lillekimp ja teiselt kingitus, on nii sarnased ;).


Maiustama :)

Lurri arvas, et Anny on talle punase telgi püsti pannud ja istumiseks laia ning pingi sinna alla sättinud. Eks igapäevaselt käibki elu ümber kasside. Eks. :D Kellele siis veel, kui mitte neile.

Juuli kokkuvõte

Juulis pakkusid eredamaid elamusi S. King "Carrie" ja Barbara Taylor Bradford "Ohtlik teada". Erilist pettumust ei pidanud ühegi loetud raamatu puhul tundma.

"Carrie" (1)

Väljakutse teemades loetud 31 (lugeda veel 22 teemat ).
Viie kuuga kokku loetud 44 raamatut.

Raamatuvahetuse kaudu täienesid mu raamaturiiulid üheksa raamatuga.


31 July, 2017

Tutvusin Torisejaga

VV: " Kõike head, toriseja!"
Autor: Tuomas Kyrö
Tõlkija: Kadri Jaanits 
Lehekülgede arv: 224
Kirjastus: Varrak
Aasta: 2017


„Ise tehtud on alati kõige paremini tehtud. Olgu kodu, püksid või kirst.
Romaan „Kõike head, Toriseja!“ räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest. Toriseja on otsustanud kirjutada endale ise järelehüüde, sest kes teine tunneks paremini tema elu ja tegemisi. Hauakivigi olgu aegsasti valmis, kui kord juba odavalt saab. Testamendis võtab toriseja kokku oma materiaalse ja vaimse pärandi, mida on ei rohkem ega vähem kui terve põlvkonna jagu. Toriseja tahab ise otsustada, kes saab maja, kes Vord Eskorti ja kummale miniale jääb kumb perenaise ehetest. Samal ajal heidab vana mees pilgu ka tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve. Elule tagasi vaadates tuleb torisejal tunnistada, et temagi on teinud elus mõne vea. Ühe või kaks, oleneb, kuidas lugeda.„

Torisejaga olen nüüd ka tuttav. Ovega sain eelmisel kuul tuttavaks. Ega Toriseja Ovest suurt ei erine, kuigi Ovele elasin rohkem kaasa (neid kahte raamatut võrrelde meeldis Ove mulle palju rohkem). Aga ka torisejal oli palju vahvaid mõtteid. Muhelesin õrnalt tema elutarkustele kaasa. Neid tasub kõrva taha panna.
Näiteks nõustun Toriseja arvamusega müüjate eest põiklemise kohta. Arvan sama, et müüjate koolis on ilmselgelt puudu tunnist, kus räägitakse, et vägisi pakkumine peletab eemale palju häid kliente. 
Ove ajas mind naerma ja nutma. Toriseja vaid veidi muhelema. Ah, mis sest pidevast võrdlemisest ikka. 
Muide Toriseja on kahel korral Eestis käinud. Tema muljed meie kodumaast on naljakad. Testamendis mainib ta narvakast taksojuhigi ära.
Torisejas tundsin ära küll kellegi, kellega jätsin huvasti selle aasta esimestel päevadel. Päevakorras enamvähem samad teemad, millest raamat kirjutas.
„ Küsisin, kas elu oli tõepoolest selline nagu piltidelt paistab või tuleb see ainult pildistamise hetkest ja inimeste paigale sättimisest.“
„ Ega ikka ei peaks elutee viimastel meetritel sööma sama, mida esimestel meetritel“ 
„ Teistele tuleb teha nii nagu neile hea on, isegi kui nad seda ise ei taipa“
Raamat mulle meeldis! 👌

30 July, 2017

Angervaksa siirup ja kukesaba

Angervaksa siirup on üks imeline võlurohi. Omadustelt looduslik aspiriin, mega vitamiinipomm, imeline abiline gripi puhul ja kasulik reuma korral. Ainult, et pikalt järjest tarvitada ei tohiks (vedeldav verd).

Ma ise tarbin siirupit koos tee või morsiga, sest eraldi tarbides maitse minu jaoks meeldiv pole. Ravimteega aga super hea. Ja mis eriti tore, siis tervist tõesti turgutab. Tundsin kohe ja nii mõnigi tuttav, kellele pudeli kinkinud olen, on sama mõju tunda saanud. :)

Loe ka siit!

Lahjendada 1/10

Ilmselt lõhn on ka ligitõmbav. Simmupoisi arvates ;)


Simmuga jalutades märkasin põllu ääres kasvamas palju ilusaid lillaõielisi taimi. Lopsakad ja ilusad. Korjasin "veidi" silmailuks. Taime nimi on kukesaba.