23 May, 2017

Lõhkine

VV raamat.
"Lõhkine"
Autor: Hinge Kaljund
Lehekülgede arv: 166
Kirjastus: Canpus 
Aasta: 2011

Pilt internetist.


"Romaani tegevus leiab aset ühes väikeses Eesti linnas möödunud sajandi teisel poolel. Elus kõrvetada saanud lihtsa töömehe Raini ja matemaatikaõpetaja Kaileeni vahel hakkab tärkama armastuse õrn taimeke. Edasine aga enam nii roosiliselt ei lähe: elutee, õigemini küll mõlema kangekaelsus ja trotslikkus, viib nad jälle lahku, andes neile siiski mitmeid kordi uusi võimalusi, kuni lõpuks...
Esimesel pilgu kergestiloetava naisteka alt koorub välja sügav ja mõtlemapanev lugu inimese saatusest... "
See oli selline lihtne lugemine, aga väga ootamatu lõpuga. Kurb! Peab tõdema, et elu on äärmiselt habras ning ebakindel asjandus ning seetõttu ei tohiks ühegi tähtsa või südamesse minevat tundega/inimesega/suhtega viivitada.
Raamatus on Rain, raske lapsepõlvega ja koloonias elanud. Ja siis on Kaileen, lastekodu kasvandik. Neil on küllaltki sarnane taust, kuid kokku nad ei saagi, sest elu viib neid aina ja aina teineteisest eemale. Seega ei ole raamatus õnnelikku armastuslugu. Ka ükski teine läbi jooksev elulugu ei ole eriti lihtne ja ilus.
Lugemine läks kiirelt. Peaaegu ühe õhtu raamat!

22 May, 2017

Tulbipalavik

Praegusele ajale sobiv lugemine ;).

18. Raamat, millest sel aastal (2017) film linastub.
"Tulbipalavik"
Autor: Deborah Moggach
Tõlkija: Urve Hanko
Lehekülgede arv: 224
Kirjastus: Eesti Raamat
Aasta: 2002

Pilt internetist


"«Tulbipalaviku» tegevus toimub 17. sajandi Amsterdamis, ajal, mil tulbihullus, milles tuhanded kaupmehed soetasid ja seejärel kaotasid tohutuid varandusi, oli saavutanud oma haripunkti. Selle riskide ja kiusatuste ajastu taustal kujutatakse teoses noore, kauni, kuid armastuseta abiellunud naise sama meeletut ja hulljulget mängu. Armunud tema portreed maalinud kunstnikku, sepitseb naine, järk-järgult panuseid suurendades, plaani kunstnikuga põgenemiseks. Algselt vaoshoitud romantiline armastus muutub peagi ennasthävitavaks meeletuseks, sarnanedes Amsterdami vallanud tulbipalavikuga. "

Kahtlemata võlus mind ära selle raamatu pealkiri (ma nimelt jumaldan tulpe ja ei imestaks, kui eelmises elus tulbipalavikus osa sain :P ). Sisu kahjuks niivõrd ei võlunud. Eriti raamatu alguses oli selline kahtlane tunne, et jääb pooleli lugemine. Õnneks lugesin edasi. Umbes 160 leheküljelt, kui mängu tulid tulbisibulad ;) , läks raamat täitsa meeldivaks. Raamatu viimased leheküljed, oma keerdkäikudega, olid eriti mõnusad. Kokkuvõtteks ikkagi raamat meeldis.

21 May, 2017

20 May, 2017

Minu Alaska


" Minu Alaska"

Autor: Maria Kupinskaja
Lehekülgede arv: 256
Kirjastus: Petrone Print
Aasta: 2008




Veel kuu tagasi polnud ma lugenud ühtegi "Minu" sarja raamatut. "Minu Alaska" kaanepilt jäi aga pidevalt silma. See on üks lummavamaid ja ilusamaid kaanepilte mis mu silmasid nuumanud. Veidi kartsin, et sisu nii lummav pole. Eksisin. Ka sisu haaras endasse ja pani kaasa elama. Lugedes oli koguaeg mõnus põnevus ja ärevus sees. Ei olnud halb ärevus. Selline mõnus ;). Ja naljakas, sest olukordade kirjeldus oli alati pisikese positiivse ja humoorika alatooniga (üldse mitte selliselt nagu näiteks " Minu Dublini" puhul). Näiteks kelgukoerte rakendamine kelgu ette. Iseenesest mitte midagi naljata selle vaevalise tegevuse juures ju polnud, kuid kirjeldus oli selliselt, et koguaeg itsitasin endamisi. Mulle meeldis kuidas Maria kirjutab.

Minu jaoks oli veel lummav lugeda koeri kirjeldavaid kohti. Mida kõike üks koerajuht ei oska nende juures jälgida, millega arvestada ja mida silmas pidada. Mulle tundub, et mitte iga inimene ei sobiks selisesse ametisse. Lisaks suurele pingetaluvusele ja seiklushimule, peab koerajuht olema nn koerainimene. Teatud iseloomuomadustega ning empaatiavõimega. Maria tundus täpselt selline olema, sest tema kirjeldustest kumab see läbi. Minu silmis jälle üks asi, mis raamatu ja selle autori meeldivaks muutsid. 
Olen lugenud vaid kahte Minu sarja raamatut (Minu Dublin ja nüüd siis Minu Alaska). Need raamatud tunduvad vastandlikud. Kui Dublini puhul häiris mind autori hoiakud ja vaade elule, siis Alaska puhul tundub autor sümpaatne ja armas. Kui enne raamatu lugemist oli Iirimaa mulle sümpaatne, siis raamatu põhjal pigem tekkisid teised tunded. Alaskaga jällegi pigem omasin kõhklevat seisukohta. Peale raamatu lugemist aga (kuigi polnud ju meelakkumine, eks) kuidagi soojemana tundub see külm koht. Kusjuures ka mina omasin stereotüüpi Alaska kohta. Maria blogi pilte vaadates poleks pakkuda osanud, et osa neist Alaskal tehtud. Lund pole, inimesed puha paljalt piltidel ;).


Raamatus on kaks Alaskale minekut. Kui neid kahte võrrelda, siis näitasid juba esimesed märgid tegelikult ju kogu reisi olemust. Vähemalt mulle jäi see silma. Need kaks Alaskale minekut ja seal olekut olid väga erinevad. Justkui kaks täiesti erinevat Alaskat. Teisel korral läheb Maria liustikul olevasse laagrisse. Seal on päike nii ere, et ilma korralike päikeseprillideta võib saada jäädava kahjustuse silmadele. Pesemisvõimalused on piiratud. Inimeste ja koerte väljaheited trantsporditakse helikopteriga minema. See on hoopis midagi muud, kui Maria oma esimesel töökohal Alaskal koges. 

Maria kirjutab hästi asjade/nähtuste olemusi lahti. On kerge mõista ning enda vaimusilmas ette kujutada. Raamatu lõpp oli minu jaoks jahmatav (isiklikel põhjustel). 

Lõpetuseks seik raamatu algusest ...

"Üks tark mees - ma ei mäleta, kes täpsemalt ja millal - on öelnud "Ei ole sinu asi mõelda, kuidas üks või teine asi võimalikuks saaks muuta - sinu asi on lihtsalt uskuda, et saab, ja küll maailm leiab viisi kuidas"

Mulle tundub, et see tark mees võis olla Coelho. Vähemalt on sama mõte, veidi teisiti sõnastatult, tema raamatutest läbi käinud. "Minu Alaska" on elav tõestus, et just nii universumis asjad käivadki ;).

Suviselt palav päev

 Täna on päev kui ...

niitsin esimest korda see aasta muru
TULBID õitsesid ( õhtuks olid esimesed õied juba pudisenud)
linnud siristasid metsas ja mesilased sumisesid kreegipuu juures
täitsin suvelilledega amplid
kastsin kuuski
käisin Simmuga kahel pikal jalutuskäigul

Õhtuks olin väsinud, kuid jubedat moodi rahulolev ;).

Ahjaaa... algas ka puhkuse esimene osa!














Paradiisi valvur! ;) Mõnusalt ülbe nägu peas.

17 May, 2017

Täna aias

Kopsurohi

Pärl-hõbeleht

Tõnnike

Helmikpööris

Tulbid

Pojeng
Pojeng

Hüatsint

Hüatsint

Tulbid

Tulbid



Võõrasemad ( Kullamaa Aiandist)

Puud laotud :)

Oodatakse palliga mängima ;)



14 May, 2017

Ma olen siin


43. Raamat, mille leiad raamatukogust "uue kirjanduse" või "populaarse kirjanduse" völjapanekust.
" Ma olen siin"
Autor: Clélie Avit
Tõlkija: Kaja Riesen
Lehekülgede arv:176
Kirjastus: Eesti Raamat
Aasta: 2016
Pilt Rahva Raamatu lehelt

"Clélie Avit 2015. aastal ilmunud esikromaan on võitnud mitmeid kirjandusauhindu ning tõlgitud paljudesse keeltesse. Antud teos on inspireeritud Marcel Pagnoli mõtteterast: „Kõik arvavad, et see on võimatu. Siis tuli loll, kes seda ei teadnud, ja tema sai sellega hakkama.“ "

Elsa ja Thibaulti silme läbi räägib raamat loo koomas olevast neiust ja temasse palatisse juhuslikult sattunud, kuid lõpuks koomas olevasse neiusse armunud noormehest. See on armas, mõtlemapanev, kuid ka kurb lugu. Lugeda on kerge, kuigi teemad on rasked. Lõpp on järsk ja ma ei ole sugugi kindel, et kas lõppu ikka õigesti mõistsin ;).

Kui raamatukogus uudiskirjanduse riiulit vaatasin, siis olin välja valinud juba ühe teise raamatu, kuid millegipärast otsustasin siiski selle raamatu kasuks.
Kõik raamatud mu unenägudesse pugeda ei suuda. See raamat on üks neist mis suutis. Ju siis jättis veidi sügavama mulje ;).


Rahataskutega kaardid

Midagi ei ole parata, kui näpud sügelevad...